Kirjutan, sest olin üks neist, kel oli möödunud nädalavahetusel vahva võimalus osa saada Rebasenädala järelüritusest "Hull paadimatk". Sõna "hull" vääris paadimatk minu jaoks küll ainult matka ettevalmistuspäeva, ja sel hetkel, kui Tartust sai välja sõidetud, võin nüüd tagant järele öelda, et hullusest oli see paadimatk väga kaugel. Lausa teisel pool äärmuses, ehk vinge.
Millegi pärast on aastaid paadimatku korraldanud Helari leidnud, et parimad jõed selleks on just põhja Lätis. Kuna mul endal on kogemused ainult Põltsamaa jõel kanuutamisega ja selja taga üks paariaastatagune suvine paadimatk ühel jõel (riigist ja jõest - Eesti või Läti, kus see toimus, pole mul küll tänaseks enam aimugi) ning muud suurt Eestis looklevatest jõgesest ma ei tea, siis küllap need piiritagused jõed, just sellised paadimatka katekooria jõed on. Võib-olla lisab põnevust ka see, et ikkagi välismaale minek.
Natuke jäi küll hinge peale kripeldama, et see matk üldse mitte hull ei olnud. Jumal kinkis meile suhteliselt soojad ilmad ja vihma ainult ööseks ning telgis magamine oli vägagi mõnus, kui hea soe riietus seljas ja magamiskott (või kaks) korralikult üle tõmmatud. Arvan, et selleks, et hull matk ikka tõeliselt oma nime vääriks, peaks see toimuma natuke külmemates tingimustes või kiirevoolulisemal jõel või kindlasti on olemas ka mõni muu nüanss, mis selle matka ekstreemsemaks teeks. Mina ootan põnevusega meie järgmist hullu matka ideed, mida ellu viia.
Paadimatka suurimaks elamuseks oli kilesaun, kus üheinimese telgi suuruses kileonnis, mille keskele oli kaevatud umbes meetrine auk ja see täidetud lõkkes punaseks köetud kividega. Niimoodi külg külje kõrval vett kivide peale visates saadi saunaelamus, mille väärilist pole kellelgi elus enne olnud.
Tegelikult ei olegi tähtis, kus riigis või millisel jõel need paadimatkad toimuvad, on nad hullud või ägedad. Nagu Nastja küsimuse peale, mis talle matka juures kõige rohkem meeldis, vastas ta, et inimesed. Olen nõus, sest hoolimata matka välistest teguritest määravad hiljem meenutamist vääriva emotsiooni siiski inimesed, kellega need päevad koos said veedetud. Metsast peamiselt taskulambivalguses lõkkematerjali otsimine ja kokku vedamine ning leitud märgadest okstest lõkke süütamine, paadi täis pumpamine, asjade kokku ja lahti pakkimine, toidu valmistamine, sauna ettevalmistamine ning loomulikult aerutamine ja paadis veedetud tunnid. Kõik need eelpool nimetatud tegevused aitasid kaasa sellele, et tekkis "meie" tunne ja jättis kogu matkast väga positsiivse mälestuse. Kindlasti oli oluline ka see, et meid oli kokku just piisav hulk - kümme, et kõigile jagus piisavalt ülesandeid ja kõikide panus oli heaks matkaks hädavajalik.
Suured, suured tänusõnad Helarile, kes kogu selle organiseerimise vaeva ja vastutuse enda kanda võttis ning suurepäraselt sellega toime tuli. Hästi tehtud, mees!
