Hullust matkast...
Kirjutan, sest olin üks neist, kel oli möödunud nädalavahetusel vahva võimalus osa saada Rebasenädala järelüritusest "Hull paadimatk". Sõna "hull" vääris paadimatk minu jaoks küll ainult matka ettevalmistuspäeva, ja sel hetkel, kui Tartust sai välja sõidetud, võin nüüd tagant järele öelda, et hullusest oli see paadimatk väga kaugel. Lausa teisel pool äärmuses, ehk vinge.
Millegi pärast on aastaid paadimatku korraldanud Helari leidnud, et parimad jõed selleks on just põhja Lätis. Kuna mul endal on kogemused ainult Põltsamaa jõel kanuutamisega ja selja taga üks paariaastatagune suvine paadimatk ühel jõel (riigist ja jõest - Eesti või Läti, kus see toimus, pole mul küll tänaseks enam aimugi) ning muud suurt Eestis looklevatest jõgesest ma ei tea, siis küllap need piiritagused jõed, just sellised paadimatka katekooria jõed on. Võib-olla lisab põnevust ka see, et ikkagi välismaale minek.
Peagi, algusega kell 16.00 Vanemuise eest, olemegi minemas Hullule matkale. Tagasitulek pühapäeva pealelõunal.. 
Nii nagu kõik Rebasenädalad on oma näolised, nii on omanäolised ka iga-aastased tudengid. Selle aasta omadega oli kuidagi lihtsam kontakti saada ning nii oli neid ka kergem aidata. Küllap tekitas seda tunnet, et tudengid olid vastuvõtlikumad, ka asjaolu, et võeti osa ka väiksemates tegemistest ja seeläbi saime nendega paremini suhelda.
Istun praegu Agape kontoris ja selja taga undab printer. Trükisoojad Rebasenädala voldikud vupsavad masinast välja. Kõik need u 2000 voldikut jäävad homset ootama, mil juba hommikul vara esimesed arglikud noored oma pea ülikooli peahoone ukse vahel sisse pistavad, et oma uue eluga silmitsi seista. Seesama voldik on esimene asi, mis tudengit ukse peal koos naeratava vabatahtlikuga tervitab.
