Iga sügis on siiani tähendanud mulle kooliaasta algust. Võib-olla on see sügis minu jaoks päris viimane, mil veel olen tudeng.
Minu päris esimesest sügisest Tartu Ülikoolis on meelde jäänud väikesed killud: võõras linn, uus elukoht, mingi senitundmatu süsteem ainepunktidega ja suur hulk vabadust koos vastutusega nii elu kui õppimise osas.
Loengutesse registreerimine käis paberi ja pastakaga dekanaadis. See tähendas, et üsna lihtne oli minna dekanaati ja nimi maha tõmmata või vahetada… Hindeid kogusime sinistesse matriklitesse. Väga oluline oli hinne sinna kinni püüda, sest see oli tudengi jaoks ainuke tõend, et aine on sooritatud. Käibel oli väljend: „Tudengil peab alati käepärast olema lusikas ja matrikkel, sest kunagi ei tea, millal kuskil midagi jagatakse.“
Mu Narva mnt 27 ühikatoa uksel oli tore silt „Jälle kool. Take it cool.“ Iga päev vaatas ta vastu oranžilt ukselt. Tuba oli kellegi kunstitudengi kallima poolt täis maalitud, mida meie siis omalt poolt täiendasime telliskivimustrilise tapeediga, et joonistused ära raamida – et jääks mulje, nagu telliskiviseintel on tohutud maalid.
Mingil hetkel toimus peahoone sisemuse renoveerimine. Loengutesse peahoone paremas tiivas pääses nii, et tuli trepist ronides tellingute alt läbi pugeda ning olla tähelepanelik, et valget krohvitolmu riiete külge võimalikult vähe jääks. Mingil teisel ajaperioodil renoveeriti fassaadi. Vahepeal oli sees olles võimatu kuulda õppejõu juttu, kuna lisaks freesimismürale kukkusid suured krohvitükid mõnikord ka akna pihta.
Humanitaarteaduste raamatukogu asus minu bakalaureuseõpingute ajal peahoone taga. Mõtlesin, miks need ruumid kummaliselt kajavad, kui raamatukogus ringi käia, ehkki põrand oli vaibaga kaetud. Hiljem sain teada, et tegu on endise ülikooli kirikuga, mille võlvide alla nõukogude ajal mitu korrust vahele ehitati.
